AJALUGU EESTIS

Bokseri tõug hakkas levima väljapoole Saksamaad üsna varsti pärast teadliku aretuse algust. Ameerika Ühendriikidesse jõudis esimene bokser juba 1904. a. (Ameerika Kennelklubi registri andmetel). Sankt-Peterburgis 1907. a. toimunud näituse kataloogist leiame samuti vähemalt ühe bokseri (toona märgiti bokserid tihtipeale kataloogi koos buldogitega, seepärast on raske kindlaks teha, palju boksereid tegelikult osales). Friederun Stockmann mainib oma raamatus ka 1911.-1912 aastate paiku Riias elanud boksereid. Soome jõudsid esimesed bokserid arvatavasti 1910. a.Kahjuks ei ole teada, millal toodi esimene bokser Eestisse. Kuid asjaolu, et 20. saj. alguses toodi koeri sisse meie lähipiirkondadesse, lubab oletada, et mõni siiski jõudis sel ajajärgul ka Eestisse. Kindlaimaks tõendiks on mõned säilinud fotod – üks neist on arvatavasti pärit aastast 1914 – millel võib enam-vähem kindlalt ära tunda bokseri. Kas ja kuidas bokserid esmakordselt Eestisse tulid, vajab veel täiendavat uurimist ja arhiivides otsimist.

1928. a. loodud Eesti Kennelklubi tõuraamatutes boksereid ei leidu, küll aga kirjeldab Gabriele Tehver oma 1937. a. ilmunud raamatus „Koer. Tõud, pidamine, tervishoid ja haigused“ teiste tõugude seas ka bokserit.II Maailmasõja järgsel perioodil oli meie bokserikasvatus täielikult seotud Nõukogude Liidu bokserikasvatusega. Tolleaegse aretuse aluseks Nõukogude Liidus olid sõja üle elanud koerad (bokseriaretuse peamise keskuse Leningradi populatsioon oli blokaadi ajal pea täielikult hävinud, säilinud olid bokserid peamised Moskvas) ja koerad, kes olid Nõukogude Armee sõdurite poolt Saksamaalt sõjatrofeedena kaasa toodud. Ilmselt nende koerte järglasi hakkaski tasapisi ka Eestisse tulema.
1955. a. toimunud Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi Jahindusinspektsiooni IV Vabariikliku koertenäituse ning samal aastal toimunud ALMAVÜ Tallinna Linna Komitee teenistuskoerte kasvatuse seksiooni I ülelinnalise teenistuskoerte näitus-ülevaatuse kataloogidest leiame kahe bokseri andmed – üks neist emane bokser Terri, sündinud 1950. a. ja teine isane bokser Guga, sündinud 1953. a. (teistel andmetel 1949. a.). 1953. aastal toodi Venemaalt kaks koera- Birjuk ja Birg.Sõjajärgsetel aastatel organiseeritigi kõik teenistuskoerte pidajad ALMAVÜ teenistuskoerte kasvatajate klubi alla tegutsema ning tasapisi kasvas ka bokseritepidajate arv. Üks esimesi näitustel ja dressuuris silma paistnud boksereid oli emane koer Alfa-Romea, kes andis ka mitmeid järglasi. Lisaks kohalikule aretusele toodi koeri sisse Venemaalt (Leningradist, Viiburist, Moskvast jne.).Nõukogude-aegne aretus piirdus suures osas kohalike koertega, kontaktid välismaaga olid tavainimesele kättesaamatud. Siiski toodi aeg-ajalt ka koeri sisse, näiteks Saksa Demokraatlikust Vabariigist toodi Venemaale Nõukogude-aegses bokseriaretuses üsna olulist rolli mänginud Alf v. Münzbachtal, kelle lapselaps Elsi oli 70-ndatel aastatel üks edukamaid näituse- ja tööboksereid Eestis. Elsi liin on mõnedes meie kennelites säilinud tänapäevani.

Nagu Nõukogude ajal kõik, käis ka koerakasvatus tsentraliseeritud korras. Selleks, et endale tõukoera hankida, tuli panna end klubis end järjekorda ning kui tutvusi polnud, tuli järjekorras oodata kuni paar aastat. Et kutsikat kiiremini saada, aitas ka see, kui iga paari nädala tagant uurimas käisid, et kui palju sa järjekorras ettepoole oled nihkunud- said siis juba tuttavaks näoks ja kõigil klubitöötajatel oli selge, et sellele inimesele tuleb kutsikas kiiremini muretseda.

Kutsikaid müüdi tol ajal 30-päevaselt. Kui 1977. aastal maksis bokserikutsikas veel 55 rubla, siis juba kolm aastat hiljem sai kutsika 100 rubla eest, veel neli aastat edasi oli hind 150 ning 1989. aastaks oli kutsika hind juba 500-700 rubla. Seega koerte hinnad on alati ainult tõusuteed käinud.
Kutsika kasvatamisel olid alati jõu ja nõuga abiks lisaks kasvatajale ükskõik milline kogenud koerakasvataja klubist ning klubi töötajad. Kirjalikku informatsiooni oli raskem saada, aga venekeelset lektüüri võis siiski kuidagimoodi hankida. Kutsikad sõid ainult kodutoitu- menüüs olid loomaliha filee, kohupiim, kaerahelbed, kanamunad, kefiir, juurvili… Peale selle veel igasugused segud, mida tuli ise valmistada nagu kaltsineeritud kohupiim ja jõujook, mille koostises olid kanamunad, sidrunimahl, konjak ja mesi. Ka beebitoidud purgikestes olid ühe tõukoerakutsika toidusedelis omal kohal. Kõik see oli aga taskukohane igale kutsika eest hoolitseda soovivale inimesele.

Esimese nö. näitusekogemuse sai kutsikas tavaliselt umbes 4-kuu vanusena. See oli pesakonna ülevaatus, kus kohal oli kutsikate ema omanik, vahel ka isa omanik ja klubist aretusega tegelev persoon ning tihti ka klubijuhataja. Ülevaatusel järjestati kutsikad paremusjärjekorda ning igale kutsika peremehele jagati näpunäiteid, kuidas toita, jalutada, mängida jne. Pärisnäitusele pääses koer alates 10-st elukuust.

Näitused toimusid eranditult väljas ja seetõttu oli näituste sessioon aprillist oktoobrini. Peaaegu igal nädalavahetusel toimus kusagil midagi, näitused olid suurejoonelised ja avati alati koerte paraadiga, kus pidid osalema kõik osavõtjad. 
Kuna tol ajal olid auhindadeks medalid, mida sai koertele kaela riputada, siis paljudel paraadist osavõtjatel kõlises kaelas paar kg medaleid.
Näitusest osavõtt maksis 5 rubla ja registreeruda võis ka näitusepäeval kohapeal- väga suur operatiivsus. Miinuseks oli aga see, et osalejatest ei olnud võimalik saada mingit ülevaadet, kuna puudus näitusekataloog.
Näitusel toimusid ka dressuuride võistlused ja agit-gruppide esinemised ja võistlused – see meelitas kohale palju külastajaid, sest oli ju, mida vaadata. Ringides koerte hindamine ei ütle tavalisele huvilisele ju eriti palju.

Tõukoerte aretus toimus tsentraliseeritud korras ning aretusega tegeles kohalik klubi. Aasta alguses koostati aretusplaan, kuhu (bokseritel) lülitati isased “ülihea” hindega, varasemal ajal ka “väga heaga” ja emased “ülihea” ja “väga heaga”, varasemal ajal ka “heaga”, kui nad olid selle hinde saanud viimasel näitusesessioonil. Koeri võeti aretusplaani alates 2-aastaseks saamisest. Paarid pandi paika ja isasele määrati ka dublant ning sinnasamasse plaani tuli teha põhjalik põhjendus (selle tööga tegeles aretaja) , mis on koera head ja vead ning milliseid tulemusi igalt paarilt oodatakse. 
“Vene ajal” olid inbreeding-paaritused tabu. Esimene inbreeding bokserites tehti tolle aja tuntud isase ERTS-i peale ja pesakond oli õnnestunud. Enne selle paarituse jaoks loa saamiseks tuli aga teha pikk seletuskiri ja põhjalik analüüs, kus eeskujuks sai toodud väljavõtteid piiritagusest aretustööst.

Kui koer oli paaritatud ja pesakond ilmale tulnud, tuli 5 päeva jooksul pärast poegimist pesakonda üle vaatama klubist komisjon. Hinnati emase seisukorda kutsikate tõulisust ning nende elamistingimusi. Teist korda tuli komisjon pesakonda hindama vahetult enne müügipäeva (müügipäev oli 30-s elupäev ja tavaliselt viidi ka kõik kutsikad sel päeval uutesse kodudesse, sest ilma kutsikate soovijate järjekorrata paaritusi ei tehtud). Kuuajase bokserikutsika soovitavaks kehakaaluks oli 3 kg. Komisjon kaalus ja mõõtis kõik kutsikad põhjalikult ning koostas akti, kus määrati ära ka kutsikate hind, millest kallimalt müüa ei tohtinud. Kui komisjon oli pesakonna akteerinud, saadeti klubist ostjad kohale ja selleks korraks oligi jälle kõik.

Aastal 1977 olid bokserid veel suhteliselt vähe levinud- suurel Tallinna näitusel osales vaid 5 koera. Aasta-aastalt siiski tuli koeri aina juurde ja tõug kogus väga stabiilselt populaarsust jäädes samas puutumata hüppelisest populaarsuse tõusust nagu juhtus colliede, rottweilerite, afganistaani hurtade ja ameerika ameerika kokkerspanjelitega, kes sama ruttu oma hiigelpopulaarsuse ka kaotasid.

Kõrvade ja sabade kupeerimine oli nõukogude ajal kohustuslik toiming- ei olnudki justkui võimalik, et bokser võiks olla sabaline, ainult lõigatud saba pikkus varieerus. Ilusaks sabapikkuseks loeti kaua aega umbes 3 cm-se diameetriga ümmargust juppi, mõnel juhul lõigati saba aga niivõrd lühikeseks, et oligi täiesti ilma sabata koer. Kui hilisemal ajal hakati pikemaid sabajuppe jätma, siis oli see algul paljudele võõristust tekitav ja harjumatu.

Ka kõrvade kupeerimine oli vajalik, kui soovisid koeraga näitustel ja aretuses osaleda. Algselt lõigati ümaramate otstega kõrvad ning selliselt lõigatud kõrvad tõusid ise kenasti püsti. Hiljem läksid moodi teravatipulised, aga mitte eriti pikad kõrvad, kuid siis kõrvade pikkus aina pikenes kuid pikki kõrvu oli juba keerulisem püsti saada ning juhtus sedagi, et koerale tehti lisaoperatsioon. Näitusel hinnet ei alandatud kui kõrvad ei seisnud, aga olid kupeeritud. Kupeerimata kõrvadega koer sai aga ainult hinde “hea”. Tartus elas selle aja kohta päris kena Jasperi-nimeline koer, kes aga jäi kõrvade pärast alati viimaseks.

Tol ajal olid bokserid ikka musta näoga. Selgelt oli TKKKlubi akteriteerija näol üht pesakond akrediteerimas käies grimass: “neil oli koonu peal valget.” Päris valget koonu peeti täielikuks möödalaskmiseks. Kuna valgekoonulisi boksereid praktiliselt polnud, ei sündinud ka valgeid kutsikaid. Praeguseks peame me bokseri valgeid laike rinnal, käppadel ja koonul kaunistusteks, aga NSV Liidu perioodil oli ilusam, mida vähem valget.

Enamasti NSV Liidu piirest välja keegi oma emasega paaritusele ei saanud, kuid oli “suur ja lai on maa, mis on mu kodu” ja selle piires oli võimalik vabalt ringi sõita ja ka Liitu sisse toodi päris palju aretuskoeri piiri tagant küll Poolast, Tšehhist, Prantsusmaalt, Saksamaalt (Demokraatlikust) ja neid ning nende omavahelisi järglasi sai aktiivselt kasutatud. Tõenäoliselt iga tolleaegse bokseri tõutunnistusel ilutseb uhkelt ka paar “väljamaa” esivanemat.

Eesti selleeaegsete bokserite aretuse probleemidest kõige suuremaks oli ilmselt halb rüht ja järgmiseks sirged õlad, puusad, põlved ja kannad, mis praeguseks ajaks on oluliselt paranenud- neid vigu ei peetudki siis justkui veel vigadeks.

80-ndate aastate alguses toodi Venemaalt (Viiburist) Eestisse aretuses palju kasutatud isane bokser Erts, kelle isa oli Saksa Demokraatlikust Vabariigist pärit Axel an der Engwaad. Sama kümnendi teisel poolel hakkasid puhuma muutuste tuuled kogu ühiskonnas – ja loomulikult ka bokserikasvatuses. 
Algas üleminek kaasaegsele aretustegevusele. 1989. a. loodud Eesti Kennelliit hakkas pidama ühtset tõuregistrit, võimalikuks said kontaktid välismaaga, hakati sisse tooma koeri teistest riikidest – Poolast, Soomest, Hollandist, Suurbritanniast – ning käima paaritamas välismaal. Hakkas arenema kenneltegevus, s. t. et pesakonnad sündisid üha enam registreeritud kennelites.

90-ndate aastate aretustegevust iseloomustabki see, et kohalikku populatsiooni täiendati ja tugevdati välismaiste liinidega. Esimesed välispaaritused olid 1990. aastal Poolas ja alates 1992. aastast Soomes.
Tol ajal oli see küllaltki raske ettevõtmine ja tänu Soomlastest kasvatajate vastutulelikkusele kasutati märkimisväärselt palju Soome isaseid: Moonraker Ametist, Moonraker Frankie Face, Moonraker Headliner, Leedalein Dollop, Moonraker Lord Lancelot, Macondon Hakim, Sharon del Colle dell’Infinito, Lladro v. h. Slaghek jne.
90-ndatel aretuses kasutatud koertest väärivad mainimist eelkõige sissetoodud Faerdorn Roosevelt of Wildax, Toyboy v. Laverdonk, Erast Boks-Best Saiz, Donnymoor Applause Please, ning kohalikust aretusest As’Gunapal Stil ja Chase.
Bokser hakkas muutuma moodsamaks.

Venemaalt tulnud Erast Boks-Best Saiz sai tutntuks näituseringides, samuti siin sündinud As’Gunapal Stil ja Medeia-Mersu. Oma jälje jätsid meie bokseriaretusse Soomest tulnud Hollandi päritolu Toyboy v.d Laverdonk, Inglismaalt tulnud Faerdorn Roosevelt of Wildax ja Inglismaalt Soome kaudu tulnud Donnymoor Applause Please, kes kõik võistlesid ka edukalt näitustel. Nende mitmendat põlve järglased on praegugi edukad näitusekoerad.

Mõni aasta hiljem täienes meie bokseripere Belgiast tulnud Zirco del Trinitadiga, kes samuti säras näituseringides ja kelle lapsed on samuti olnud edukad. Soomest, vanast ja kuulsast kennelist Macondon tuli viimati mainitu tütar, Macondon Warna. Poolast tuli Lama Sonda, kelle järglased on samuti edukalt esinenud näitustel. Oluliseks aretuskoeraks on olnud veel Golden Amulette kennelile aluse pannud Fariela ning edukaks näitusekoeraks Eestis aretatud Raftsman don Corleone.

Eesti kaasaegse bokserikasvatuse dokumenteeritud algus viib meid tagasi eelmise sajandi 50 – 60- ndatesse aastatesse. Siis tegutseti koos teiste teenistuskoerte kasvatajatega ALMAVÜ (Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtliku Ühing) Vabariikliku Teenistuskoerte Kasvatajate Klubi all. Omaette tõuühing – Eesti Bokseriühing (EBÜ) loodi aga 26. novembril 1993. a. (ja 1996. aastal koerteklubi “Tartu Bokser”) eesmärgiga ühendada inimesi, kelle huvi ja hobi on bokseritõu edendamine ja aretus või kes lihtsalt armastavad ja hindavad seda tõugu. Olles Eesti Kennelliidu liige, täidab EBÜ Eesti bokserikasvatajate esindusühingu ülesannet. Ühingu esimestel tegevusaastatel saavutas liikmete arv kohe oma tipu, vähenedes seejärel kiiresti pea kolm korda. Viimastel aastatel on liikmete arv üsna stabiilselt olnud 50 ringis.

Selline muutus on korrelatsioonis bokseritõu populaarsuse langusega alates 90-ndate aastate keskpaigast. Kui veel kümnendi keskel sündis üle 60 pesakonda aastas, siis aastatuhande vahetuseks oli pesakondade arv langenud alla 20 pesakonnani aastas. Ilmselt on üks põhjustest selles, et bokser kui üks suhteliselt vähestest Nõukogude ajal kasvatatud, kuid üsnagi populaarsetest tõugudest andis riigipiiride avanedes ja ühiskonna muutudes oma koha uutele sissetoodud tõugudele ning huvi bokserite vastu vähenes koerapidajate seas tunduvalt. Samuti mõjutas pesakondade arvu langust 1997. a. esmakordselt kehtestatud aretusnõuded.