Uudised
   Ühing
   Bokser
      Standard
      Ajalugu
         Ajalugu Eestis
   Aretus
   Kennelid
   Pesakonnad
   Koolitus
   Näitused
   Erinäituste võitjad
   Tšempionid
   Aasta Bokser
   Hädasolijate abistamiseks
   Igavestel Jahimaadel
   Viidad
   Pood
   Kontakt

 - Avaleht
 - Sisukord
 - Fotoalbumid
 
 
 
  * Tõu ajalugu
 


Teadaolevalt vanim eestis tehtud ülesvõte bokserist, a 1914. Koer pildil teadmata

Bokser on aretatud Saksamaal. Tõu kaugemateks eellasteks loetakse molossi-tüüpi koeri, kes olid levinud üle kogu Euroopa. Nn. molossoidide hulka kuuluvateks loetakse selliseid koeratõuge nagu bokser, dogi, rottweiler, kõik bulldogid, mastifid jne.

Bokseri esivanemateks peetavad laia pea ja koonu ning tugeva kehaehitusega koerad olid Euroopas levinud juba keldi ja vanagermaani kultuuri õitsengu ajal. Neid koeri nimetati ladinakeelsetes allikates “Canis porcatoris”, “Canis ursoritus” ja “Canis qui vaccam et taurum prendit”. Hilisemates saksakeelsetes allikates kohtab nimetusi nagu Saupacker, Bärenbeißer ja Bullenbeißer, mis viitavad nende koerte kasutusalale. Nimelt oli tegemist suurulukite (metssead, karud, tarvad jne.) jahil kasutatavate koertega, kelle ülesanne oli jahiloom kätte saada ja teda kinni pidada seni, kuni jahimehed kohale jõudsid. Seda ülesannet aitas edukalt täita lai ja lühike koon, mis sobis ideaalselt jahilooma kinnihoidmiseks. Saksa kunstniku Johann Elias Riedingeri ja teiste tolle aja kunstnike vasegravüüridelt saab ettekujutuse nende koerte välimuse kohta 17. - 19. sajandil.

Saksamaal eristati kaht erinevat bullenbeisseri tüüpi – suur ehk Danzigi bullenbeisser ja väike ehk Brabanti bullenbeisser. Viimast loetaksegi tänapäeva bokseri otseseks esivanemaks. Pärast Prantsuse revolutsiooni, mil aadelkond lagunes ja koos sellega kadusid ajalukku ka suurejoonelised ulukijahid, kaotasid bullenbeisserid oma tähtsuse jahikoertena. Neist said lihunike ja karja ülesostjate koerad, samuti suurepärased kodu- ja valvekoerad. Meelsasti kasutasid neid rändnäitlejate trupid, oli see siis dresseeritavuse, koomilise miimika või heatujulise iseloomu pärast. Danzigi bullenbeisserid kadusid pikapeale, ent Brabanti bullenbeisserid säilisid siiski tänu oma uuele kasutusalale. 19. sajandi 30-ndate aastate paiku toodi Saksamaale inglise buldoge, keda ristati kohalike bullenbeisseritega. Sellega pandi alus tänasele bokseritõule. Väidetavalt on just see inglise buldogiga ristamine “süüdi” selles, et bokseril esineb ka valget värvust. Üldiselt ollakse seisukohal, et bullenbeisserid olid värvuselt vaid kollased ja tiigrivärvi, neil valget ei esinenud. Sama sajandi 60-ndatest aastatest on pärit esmakordne sõna “Boxer” mainimine.

1894. a. asus Münchenisse elama tollal üsna tuntud künoloog Friedrich Roberth, kes tegeles sõjaliseks otstarbeks sobiva tõu aretamisega. Sõjavägi vajas koeri, keda oleks saanud kasutada teadete edastajana sõjaväljal. Alguses oli Roberthi tähelepanu koondunud Airedale'i terrieritele, ent peagi märkas ta toona Müncheni ümbruses levinud ja bokseriteks nimetatavaid bullenbeisseri ja buldogi ristandeid ning leidis, et need koerad võivad aretuse eesmärkidele paremini vastata. Koos teiste asjahuvilistega jõudis energiline Roberth juba 1895. a. niikaugele, et Bernhardiini Klubi lubas oma näitusel osaleda nö. prooviklassis ka bokseritel. Näitusel osaleski üks bokser – Mühlbauer's Flocki, kes sai ka auhinna. Ent sellele eelnes järgnev lugu:


Mühlbauer's Flocki

1887. a. ostis münchenlane George Alt endale Prantsusmaalt emase tiigrivärvi bokseritüüpi (bullenbeisseri?) koera nimega Flora ning paaritas teda kohaliku isase bokseriga, kelle nimi ei ole teada. Pesakonnast on tuntuks saanud isane koer nimega Lechner's Box, keda paaritati oma ema Floraga. Sellest paaritusest sündisid emased koerad Alt's Flora II ja Alt's Scheckin. Scheckin-it paaritati 1895. a. inglise buldogi Dr. Toenniessen's Tom-iga ning sündiski koer nimega Mühlbauer's Flocki, kes 1904. a. kanti esimesena bokserite tõuraamatusse.


Lechner's Box

Scheckin-i õde Flora II paaritati omakorda oma isa Lechner's Box-iga ning sündis isane bokser Maier's Lord. Lord-i ja Maier's Flora (tundmatu päritoluga) paaritusest sündis Piccolo v. Angertor, bokseritõu esiemaks loetava Meta v. d. Passage isa. 1898. a. toimunud teistkordsest Scheckin-i ja Dr. Toenniessen's Tom-i vahelisest paaritusest sündis Blanka v. Angertor, kellest sai Meta v. d. Passage ema.

Meta v. d. Passage kõrval nimetatakse bokseritõu alusepanijatena veel kolme koera – Flock St. Salvator, Mirzl ja Wotan.

Veel esimese näituse toimumisega samal aastal asutati esimene klubi – Boxer-Klub e. V., Sitz München. Kohe alustati ka standardi väljatöötamisega, mis kiideti heaks 1902. a. ja milles kirjeldatud tõuomadused kehtivad tänapäevani pea muutumatul kujul. Vaid 1905. a. muudeti standardis põhiliselt nõudeid bokseri peakujule.


Esimese bokseriklubi asutajaliikmed

I Maailmasõjas leidsid bokserid kasutamist valvekoertena, samas tõi sõda kaasa suure tagasilöögi aretustegevuses. 1912. a. pani maailmakuulus bokserikasvataja Friederun Stockmann aluse oma bokserikennelile v. Dom, ostes Meta v. d. Passage ja Flock St. Salvator-i lapselapselapse Rolf v. Vogelsberg-i. Tema järglastest on alguse saanud paljud edukad aretusliinid.


Rolf v. Vogelsberg

Fr. Stockmann kirjeldab oma raamatus “Ein Leben mit Boxern” neid koeri järgmiselt: “ Bokser on džentelmen lühikarvaliste koerte seas. Ta tahab mitte ainult parimat toitu, vaid tsiviliseeritud kohtlemist. Tema peremees võib ta kergesti ära rikkuda ning ta ei talu ebaõiglust ega karmi kätt. Tõsi on see, et ta on põikpäine ja et igaüks neist on omaette isiksus. Ta on ideaalne kodu- ja perekoer ja lastele tõeline sõber.”


Kolm v. Dom bokserit vahetult peale teist maailmasõda


Kindral Johan Laidoneri bokserid 1925. aastal

EST | ENG | RUS


 
 
 


* Tõu ajalugu
 

 
  taibu.com 2004